TÖÖKESKKONNA RISKIANALÜÜS
Riskianalüüs ei ole dokument, mis tehakse üks kord valmis ja pannakse kausta. Selle väärtus sõltub sellest, kas see kirjeldab ettevõtte tegelikku töökorraldust, kasutatavaid seadmeid ja töötajate reaalseid ohte.
Tootmises, töökojas, ehituses ja tehnilises ettevõttes võivad tööprotsessid muutuda kiiresti. Lisandub uus seade, muutub töökoht, võetakse kasutusele uus tehnoloogia või tekib uus tööülesanne.
Kui riskianalüüs nende muutustega kaasa ei lähe, võib dokument olla küll olemas, kuid selle praktiline väärtus väheneb.
Siin on seitse kohta, kus ettevõtete riskianalüüsides kõige sagedamini probleemid tekivad.
1. Riskianalüüs kirjeldab vana töökorraldust
Ettevõte võib aja jooksul kolida, laiendada tootmist, muuta töökohtade paigutust või võtta kasutusele uusi töövõtteid.
Kui riskianalüüs jääb varasema olukorra järgi, ei pruugi seal kajastuda enam ettevõtte tegelikud ohutegurid ega töötajate kokkupuuted nendega.
Riskianalüüsi alus peab olema tänane töökorraldus, mitte olukord mitu aastat tagasi.
2. Uued seadmed jäävad riskianalüüsist välja
Uue tööpingi, tõsteseadme, keevitusseadme, automaatikaliini või muu töövahendi kasutuselevõtt võib tuua kaasa uusi ohte.
Probleem tekib siis, kui seade on tootmises juba kasutusel, kuid riskianalüüs ja tööjuhendid kirjeldavad endiselt vana seadmeparki.
Õigusakt näeb ette, et riskianalüüsi tuleb uuendada muu hulgas töövahendite või tehnoloogia muutumisel.
3. Ohud on kirjeldatud liiga üldiselt
Riskianalüüsis võib olla kirjas näiteks „mehaaniline vigastus”, „müra” või „kemikaalid”, kuid ainult üldisest märksõnast ei pruugi piisata.
Oluline on seostada oht konkreetse tööprotsessi, töökoha või seadmega ning hinnata, millises olukorras töötaja ohuga tegelikult kokku puutub.
Mida tehnilisem on ettevõtte tegevus, seda vähem väärtust on riskianalüüsil, mis võiks sama hästi kirjeldada ükskõik millist ettevõtet.
4. Tegelik kokkupuude jääb hindamata
Risk ei sõltu ainult sellest, kas oht on olemas. Oluline on ka see, kui sageli ja kui kaua töötaja sellega kokku puutub ning millised kaitsemeetmed on tegelikult kasutusel.
Näiteks keevitamine, vibratsioon, müra, tolm või kemikaalide kasutamine võivad eri töökohtadel tähendada väga erinevat riskitaset.
Seetõttu peab hindamine lähtuma päris tööst, mitte ainult ohutegurite nimekirjast.
5. Tegevuskava jääb liiga üldiseks
Riskianalüüsi juurde kuuluv tegevuskava peaks aitama ettevõttel otsustada, mida tuleb riskide vähendamiseks tegelikult teha.
Kui abinõuks on kirjutatud ainult „parandada tööohutust” või „kasutada isikukaitsevahendeid”, jääb sageli ebaselgeks, kes mida teeb ja millal.
Seaduse järgi peab tegevuskava sisaldama abinõusid, nende rakendamise ajakava ja rakendajaid.
6. Riskianalüüs ja tööjuhendid räägivad eri asja
Riskianalüüs võib tuvastada konkreetse ohu, kuid töötajale antud tööjuhendis ei ole selle ohu vältimist või ohutut töövõtet üldse kirjeldatud.
Sellisel juhul ei moodusta dokumentatsioon ühtset süsteemi.
Heas lahenduses toetavad riskianalüüs, tööjuhendid ja töötajate juhendamine üksteist.
7. Dokument on olemas, kuid seda ei kasutata
Üks levinumaid probleeme on see, et riskianalüüs valmib formaalse kohustuse täitmiseks, kuid igapäevases töökorralduses seda enam ei kasutata.
Tegelikult peaks riskianalüüs olema lähtekoht töökohtade parandamiseks, tööjuhendite koostamiseks, töötajate juhendamiseks ning tööohutuse tegevuste kavandamiseks.
Hea riskianalüüs peab aitama ettevõttel riske juhtida, mitte ainult tõendama, et dokument on olemas.
Millal tasub riskianalüüs uuesti üle vaadata?
Riskianalüüsi tasub kindlasti kontrollida siis, kui muutuvad töötingimused, töövahendid, tehnoloogia või töökorraldus.
Samuti võib ülevaatus olla vajalik pärast ohtlikku olukorda, tööõnnetust või juhul, kui ilmneb uus info mõne ohuteguri mõju kohta.
Töötervishoiu ja tööohutuse seadus näeb riskianalüüsi uuendamiseks ette konkreetsed olukorrad, mistõttu ei ole riskianalüüs mõeldud muutumatuks dokumendiks.
Praktiline dokumentatsioon aitab ka igapäevatöös
Riskianalüüsi eesmärk ei peaks olema võimalikult mahukas dokument.
Oluline on, et ettevõttel oleks selge ülevaade tegelikest riskidest, vajalikest abinõudest ja sellest, kuidas ohutu töökorraldus töötajatele edasi antakse.